Nahaarst: päevitus on loomulik päikesekaitse 

Üks Briti juhtivaid nahaarste, Dr Shuster kinnitab, et päevitus ei ole nahakahjustus - pigem loomulik protsess mis on kujunenud evolutsiooniga. "Kes arvavavad teisiti peaksid rääkima sellest evolutsiooniteooria loojale, C. Darvinile", ütleb peatüki autor, kommenteerides hiljuti ilmunud raamatu "Panic Nation: Unpicking the Myths We`re Told About Food and Health" päevitamist käsitlevat osa.

Mida peaksid siis inimesed tegema päevitamiseks ja päevitamise eest kaitsmiseks? Lühidalt, mõõduka kliimaga laiuskraadidel, nagu Inglismaal, ei oma suurt tähtsust kas kaitseme ennast igapäevaselt päikese eest või mitte sest oht saada üledoos on minimaalne. Loomulikult, peaksid lapsed tundma kui palju päikest talub nende nahk ja nende vanemad hoolitsema selle eest, et lapsed saaksin päikset piisavalt, et tekiks kaitsev baasjume. Inglismaal puudub vajadus kaitsta ennast päikese eest nahavähi ennetamiseks sest päike on siin liiga nõrk, et põhjustada kahjustusi. Kuigi päikesekaitse kreemid vähendavad epitelioomi tekkimise ohtu, ei ole leitud ühtegi kinnitust, et need kaitsevad melanoomi eest. Vastupidi, päikesekaitse kasutamine sellises riigis nagu Inglismaa võib osutuda hoopis kahjulikuks kuna see blokeerib D vitamiini mille tagajärjel suurendame osteoporoosi haigestumise ohtu.

Meil on veel palju õppida päevitamise varjatud kasutegurite kohta. Selleks on organismi immuunsusega seotud positiivseted  muutusted, üldise meeleolu paranemine või soolestiku ja eesnäärme kasvaja riski vähenemine.  Me võime hoopis tekitada rohkem kahju eitades neid kasutegureid ja rõhutades vajadust pidevalt kaitsta ennast päikese eest.

Kuid mitte kõik päevitamisest tulenevad kasutegurid ei ole ebaselged. On leitud tõendeid, et lapsepõlves saadud päikesepõletus võib suurendada naha haigestumise ohtu tulevikus ja seetõttu on lapsevanemate üldine seisukoht, et päevitamist tuleks vältida. Kuid vaadates neid inimesi, kes on saanud päikesepõletuse lapsepõlves võime näha nahapiirkondi mis on valged ja ei päevitu kunagi. Need on tekkinud lapsepõlves saadud päikesepõletuse tagajärjel ja on ülitundlikud päikese suhtes. See on tõendiks, et päikesepõletus ja sellest tulenev kahju oleks väiksem kui nahk saaks kaitsta ennast baasjumega.

Pidev kaitse päikese eest ja UV kaitsekreemide kasutamine võib olla ohtlik sest see ei võimalda tekkida loomulikul kaitsekihil milleks on päevitunud jume. Selle tulemusel aga riskime hoopis suurema ohuga milleks on päeiksepõletus. Väide, et igasugune päevitus kahjustab nahka on kujunenud omamoodi dogmaks. Rääkige sellest Darvinile! Pigmenteerunud naharakud, melanotsüüdid, moodustavad kaitsesüsteemi mis kaitseb meid liigse UV kiirguse eest. See protsess on kujunenud välja sadu tuhandeid aastaid enne kaitsekreemide leiutamist. Isegi kui meil oleksid vettpidavad kinnitused, et melanoomi tekkimine on seotud UV kiirgusega, seda tähtsam oleks hoida kaitsvat baasjumet.

Dr Sam Shuster on Newcastle ülikooli dermatoloogia emeriitprofessor ning Norfolki ja Norwich haigla auväärne nõunik. Artikkel on toimetatud versioon peatükist raamatust "Panic Nation: Unpicking the Myths We`re Told About Food and Health" toimetanud Stanley Feldman poolt.
Originaalversiooniga saate tutvuda siit

Päevitamise positiivne roll 

Päevitamise biopositiivsetest omadustest räägitakse tänapäeval aina rohkem. Ka kõige tulisemad päevitamise vastased ei saa eitada lihtsat fakti, et päikesevalgus on hoidnud elu meie planeedil aastatuhandeid ja viimase 40 aastaga tugevalt propageeritud päikesefoobia ei muuda seda, milleks inimene on loodud - elama harmoonias ümbritseva maailmaga looduse poolt määratud reeglite järgi.
Ka meie reaktsioon Päikese valgusele on evolutsiooni käigus välja kujunenud protsess ja selle suurt osatähtsust meie organismile ei saa mõõta vaid päevitunud jumega. Nii nagu liigpäevitamise kõiki negatiivseid tagajärgi ei näe me kohe, nii ka päevitamise biopositiivsed omadused ilmnevad aastate jooksul. Õigemini, ilmnevad päikesevaegusest tingitud haigused, mida saaks ära hoida nii lihtsalt kõlava retsepti abil - viibides osa vabast ajast päikese käes.

D-vitamiini tekkimist meie organismis ja selle toimet on hakatud uurima juba ammu.19 saj alguses märkasid rahhiidi raviga tegelevad teadlased, et lastel, kes elavad maal, esineb rahhiiti haigestumisi harvemini kui linnas elavatel. Ainukeseks loogiliseks seletuseks oligi inimeste aktiivsem eluviis ja viibimine päikese käes.
Kui enamus mineraalaineid ja vitamiine on omastatavad peamiselt toiduga, siis D vitamiin on erandiks. Selle vajaliku koguse saab meie organism kätte päikese valgusest, õigemini selles leiduvatest UVB kiirtest. Nahas tekkiv D vitamiin muutub hiljem aktiivseks D3 vitamiiniks, mis on otseselt seotud mitme meie kehas toimuva protsessiga. Kui D vitamiini suur roll kaltsiumi omastamises on ammu tõestatud, siis viimastel aastatel räägivad paljud Euroopa ja USA teadlased D vitamiinist kui paljusid tõsiseid haiguseid tõrjuvast faktorist. Kui varem seostati D vitamiini puudust vaid luude hõrenemisega (osteoporoos) täiskasvanutel ja rahhiidiga laste puhul, siis on tänaseks avaldatud mitmeid uurimustöid ning kirjutatud raamatuid sellest, et D vitamiini vaegus võib tuua kaasa mitmeid haigusi, mille hulgas on nt rinna ja kilpnäärme vähk.
Paljud tedlased (kellest mõned on tunnustatud nahaarstid) on avaldanud oma arvamust D vitamiini tähtsuse ja selle puuduse tagajärgede kohta. Nii paradoksaalselt kui see ei kõla, on hakatud aru saama, et siiamaani peamiselt nahavähi tekkimises süüdistatav päikesevalgus aitab meil võidelda paljude väga tõsiste haigustega.

D vitamiini rubriigis avaldame esmakordselt Eestis mõned uurimistööde tulemused, mis on seotud antud teemaga, näitame videointervjuud tundud D vitamiini uurija Michael F Hollick-ga ja toome Teieni värskeimad D vitamiini uudised üle maailma.